Aga hiljuti istusin kodus küünlavalgel ühe kalli inimesega, juues parimat veini, süües maitsvamaid juustusid, kuulates huvitavaimat muusikat, jutustades elulisi jutte.. ja kõik see ekspromttoiminguna! heahea.. :)

Poes..

Mul on üks tore pood kodu lähedal. Niipea kui oled jõudnud pika saba ära seista ja jõllitavad pilgud on oma uudishimu rahuldanud, jõuab kätte hetk kauba eest tasuda. Kõik sujub, kuni hetkeni, mil oma kaupa kotti hakkan laduma. Tõstan pilgu üles ja mina ma näen- turvanaine on hakanud müüjale parasjagu kaelale massaaži tegema. Ei ole nii! Seda võiks isegi nimetada "ametialaseks professionaalsuseks" or NOT! Põnev on elada Siilis :)

Vahepala..

Eile töölt koju sõites avanes foori taga peatudes järgnev vaatepilt: ees seisva auto tumedaid klaase kasutas peeglina ära huvitavas riietuses mees- nimelt sättis ta oma "Viru valge" mütsi otseks ja teda ei heidutanud põrmugi teiste inimeste pilgud. That`s the spirit!

Teekond enda juurde..

Tunnen ennast ikka kaootilisena, logisevana, krobelisena... Lülitan sisse suunatule, see plõksub vaikselt. Keeran vasakule... Vaikiv teeond jätkub. Oo, meri. Värske tuul lahvatab mu autoaknast sisse. Me ei räägi ikka veel midagi. Saar. Tee, mis läheb läbi mere, teisele saarele. Ootusärevus on vaikselt tagaistmele roninud. Kohal. Uksest sisenedes tunnen midagi erilist, aga võib-olla lihtsalt tahan nii tunda. Toas on vaip. See vaip on jala alla pehme. Millegipärast registreerin selle infona, nagu oleks see oluline, tegelikult ju ei ole. Vaade aknast on kui pilt lasteraamatust. Merd ei saa ühes vates kunagi palju olla, selles vaates on. Laman massaažilaual, püüan ennast lõdvaks lasta. Kas ma tõesti olen kogu aeg sellises pinges? Tunnen, kuidas tõeline rahu mu keha ja hinge uksele koputab. Vaikselt voolab õli mu nahale... Ärkan rahulikust käe survest, esimene massaaž on läbi. Kas ma magasin? Oleks tahtnud rohkem nautida, igat puudutust. Osa minust jääb massaažilauale kui üles tõusen, teine osa läheb vaikselt uksest välja. Ma olen nagu frangipani õie ja apelsiniõli segu olematute seinadega ruumis. Vajun voodisse ja ootan, kuni mu lihased mulle ütlevad, et nad tahavad mu keha ujuma viia. Libisen vette. Tähistaevas ja aurav välibassein. Põhjatäht teeb mulle silma. Vaikselt imendub värskus läbi vee minusse... Kammin peegli ees oma märgi juukseid, vaatan peeglisse- sealt vaatab vastu Mina. Ta naeratab ja kutsub mind õhtusöögile. Mmmmm jahe vein keerleb suures klaasis. Küünlad põlevad. Ruumi täidab pehme soojus, vaikne jutukumin ja mõnusad naerupahvakud. Vaatan sulle silma. Ma tahan, et sa teaksid- mul on hea. Ma elan. Isegi mu hääl tundub teistsugusena, kui oma heast tundest räägin. Jään seda ise ka kuulama. Ma elan, kirega.

GOSPA.

Tere tulemast mullimaailma!

http://woman.delfi.ee/varia/persoon/article.php?id=18010491

Reis oli .. midagi väga head ja kasulikku nii kehale kui hingele. Päike lihtsalt teeb inimesega imesid ja me tõesti vajame seda! Kui detsember tõi kaasa meeletu tempo, siis jaanuaris on aega aeg maha võtta.. vähemalt tööelu on pisut aeglustunud, mis jätab aga rohkem energiat seltskonnaeluks :) Eile endise töökaaslase juures veiniõhtul jõudsin selgusele, et on ikka tohutult oluline see, milliste inimestega sa koos töötad. Natuke kurb oli, et lausa 2 inimest on meie koosseisust lahkunud, aga see ei pea ju tähendama suhtluse lõppu. Küll on aga tööpäevad sedavõrra vaesemad.. We`ll see what life brings.
Aga lumi tuli lõpuks! Huvitav kas jääb ka kauemaks? Tahaks ju ikka vastlapäeval mõnusa liu teha.. et siis hiljem tuppa sooja minna ja tee koos vastlakuklitega ette võtta :P
Homme aga ühe kullakese sünnipäevapeole- yeah! ;)

Love..

"Armastus on see, kui seisate käsikäes ja teineteise kaisus vihmavarju all veel tükk aega pärast seda, kui sadu on lõppenud". (M.Korolev)

Done!

Broneering Tenerifele on tehtud! Juba veidi vähem kui 2 kuu pärast pakime kohvrid, istume lennukisse ja maandume saarel, mille külastus tõotab tulla põnev ja lõõgastav samaaegselt. See saar on siis kaugeim punkt, kuhu ma oma elu jooksul reisinud olen. Ootan seda juba põnevusega.. Lisaks sellele leidsin oma suureks üllatuseks end peale tööd poodidest jõuluasju uurimas. Mõnusa tundega ja pisikese noosiga asusin hiljem kodu poole teele. Kes ütles, et pisike shopping ei muuda enesetunnet paremaks? :) Jah, ideid jagub. Nii et jõulud- võite tulla! Sama käib ka lume kohta. Selliste mõtetega jätkan reede õhtut ja soovin oma kallitele mõnusat nädalavahetust ;)

Life..

Elus on hetki, mis on sõnulseletamatult kaunid. Neid hetki ei ole võimalik väljendada neid ümber jutustades või meenutades. Neid imelisi hetki peab ise kogema. Üheks tõeliseks elamuseks saab pidada seda ning ainult seda, millele tagasi mõeldes või sellega seonduvat nähes või kuuldes vallanduvad just needsamad emotsioonid, mida täpselt tol erilisel hetkel tundsid. See äratundmisrõõm ja mälestus ühtekokku tekitavad hinges õrna ja sooja tunde. See tunne on sinus eneses, ent jagada saab seda inimesega, kellega koos elamus saadi. Ühine kordumatu kogemus jätab kahe inimese vahele ühe nähtamatu, kuid tugeva sideme, mida lõhkuda näib peaaegu võimatu.

Selleks et kunagi saaks oma elule rahuloleva pilguga tagasi vaadata, peab julgema elada tõeliselt ja siiralt. Et saada võrratuid elamusi, peab alati olema valmis tegutsema. Et olla õnnelik, peab võtma riske. Kahetseda ei tuleks mitte neid tegusid, mida oled teinud, vaid hoopis neid, mida oled tegemata jätnud. Elu on liiga väärtuslik, et lasta pakutud võimalustel käest. Ning kui su teele satub inimene, kes on valmis kõike põnevat ja uut sinuga jagama, on asi kindlasti proovimist väärt. Tuleb lihtsalt usaldada oma sisetunnet ja nii lihtne see ju tegelikult ongi! Julgus elada annab inimesele seesmise rahulolu, mida me kõik ju tegelikult tahame saavutada.

Tänapäeva inimesed annavad liiga kiiresti alla ja löövad juba mõne raskuse tekkides käega. Ei olda valmis võitlema selle nimel, mida tegelikult sisimas soovitakse. Keegi meist ei oska ette näha, milliseks kujuneb tema elu. Kui aga elu kingib sulle võimaluse, siis hoia seda, kaitse seda ja võitle selle nimel.

Tõsi ta on...

Täna lugesin "Annest" Sirje Uusbeki artiklit, mis ühtib ka minu arusaamaga.
Inimene jääb haigeks, kui temasse kuhjuvad ühesuunalised mõtted või tunded, mingit energiat koguneb liiga palju või jääb väheks. Me vaatame kogu aeg endast väljapoole. Pool sellest, mida enda ümber näeme, asub meie endi sees. Kui inimene millegi peale ärritub, on ärrituse põhjus temas endas. Sellest aru saades me ei ärritu enam nii palju ega tunne liiga palju hirmu, vaid leiame tasakaalu. Väikseimgi asi toimub kõigepealt meie mõtetes ja tunnetes, ilmudes alles siis füüsilises maailmas, mis on sisemaailma peegeldus. Tänu peegeldustele väljastpoolt võime mõista, mida on meis liiga palju või vähe. Uskudes ainult välismaailma, jätame end sealt tulevate energiate, tunnete ja mõtete lükata-tõmmata ning kaotame iseenda. Hakates oma vigu sallima ja mõistma, õpid ka neist. Avardud sissepoole, saad teistest paremini aru. Mida terviklikuma ja tasakaalukamana end tunned, seda paremini talud endast väljaspool toimuvat ning oled selle suhtes immuunsem. Vastutama peab ka oma mõtete ja tunnete eest, ehkki kipume arvama, et neil pole tagajärge. Tunnete ja mõtetega võib ennast hävitada. On eneseteostus ja enesetõetus. End teostades teen seda, mis pakub rõõmu. Tahtes end kellelegi tõestada, me vaid lõhume iseennast. Immuunsus on läbielatud arukus. Oleme mõne elusündmuse puhul rahulikud ja mõistvad, mõne puhul pinges ja hirmul. Küsi endalt, miks see nii on. Leia vastus oma sisemaailmast, leia tasakaal oma tunnete ja mõtete, tahtmiste ja vajaduste vahel ning su elu kulgeb loomulikult.

Mmm...

Eile leidsin ühe plaadi, mida ma ei suutnud ostamata jätta- "theverybestof1990-2000 sarahbrightman". No regrets- see ongi just nii hea nagu ma arvasin! Nüüd naudin ja lasen end muusikal kaasa viia.. :)

Ja nii ongi..

http://woman.delfi.ee/varia/persoon/article.php?id=16954988

mix on nii raske sõnadesse panna mõtteid?

Väike ime...

Pikalt see küll võttis, aga lõpuks see juhtuski- J. ja A.-L. said lapsevanemateks! Lapse ema osutus supersünnitajax ja sai 2 tunniga tite siia maailma :) Varahommikul oligi üle 4 KG kaaluv suure juuksepahmakaga uus Tanel Padari fännitar sündinud. Uue issi väitel oli laps juba kõhus olles Padarit kuulanud ja nautis seda muusikat ka haiglas :D Jah, oli küll eriline tunne vaadata seda väikest kompsukest ja kindlasti oli veelgi erilisem tunne uutel lapsevanematel..
See oligi see kõige suurem uudis sellelt nädalavahetuselt. Muidu sai reedel ühe kalli inimese sünnal käidud, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Laupäeval sai aga aja maha võtta ja Samistusse pageda.. jeez- it was good. Nüüd aga tagasi töömesilase rolli.

Ei mõista..

Eile arutasime L.-ga, et mis ikka toimub Tallinna liikluses.. No kui juba Eesti president seda oma kõnes rahvale toonitab, siis ei saa ju olla tegu tühise asjaga. Jätsime oma jutus välja kõik roolijoodikud ja lihtsalt segased inimesed ja keskendusime n-ö tavainimestele. Kõigepealt tekkis selline küsimus, et kui autojuhid ei tohi punase tulega sõita ja saavad selle nõude vastu eksimise eest karistada, siis paljud jalakäijad ignoreerivad punast tuld, hoolimata sellest, et auto on kohe-kohe temast möödumas. Eriti halb on vaadata, millist eeskuju annavad suured inimesed väikestele, kõndides/joostes punasega teele. Kurb kui lapsega seetõttu midagi juhtuda võib.. loomulikult mängib siin suurt rolli ka kasvatus, aga siiski.. Pean tunnistama, et ega minagi 100% punase tule taga seisa- kui ikka liiklust ei ole ja kibekiire käes, siis olen ka mina üle tee läinud. Aga neid kordi ei ole palju ja üsna pikalt liiklen ma juba autojuhi rollis. Siit aga järgmine punkt: juba üsna mitmel korral olen pidanud pidurdama, sest suvalise koha peal lükkavad emad oma vankrid teele ja üritavad siis enne autot jõuda.. aga mida see üritamine sulle annab?? Milleks on vaja riskida nii enda kui ka oma lapse eluga? Ja samas on sebra 40 meetri kaugusel.. Ühel korral võtsin mina küll hoo maha, kuid teises reas olev auto pidurdas ikka üsna karmilt, napilt sai seisma enne kui.. ma ei tahagi teada, mis oleks võinud juhtuda. Ema aga lükkas käru poolenisti kohkunud ja poolenisti pahase näoga murule ja jätkas oma teed (seekord). Kurb aga tõsi- mõtlemist on vähem kui uisapäisa tegutsemist ja ega enne ei pruugigi keegi asjale pihta saada, kui midagi juhtub. Aga miks on alati vaja, et midagi juhtuks?
Pärast tee joomist L.-ga istusin õhtul hilja auto rooli ja sõitsin koju, samal ajal Enigmat nautides. Õhtul on hea sõita- jap!

Aga eile viidi mind hilisõhtusele romantilisele väljasõidule ilusat vaadet nautima.. aww.. ;)

Töbine..

Selline on sõna, mida suudan hetkel välja öelda "tõbise" asemel.. Hoolimata sellest, et olin nädalavahetusel ülikorralik (soojalt riides ja seest kuuma teed täis), ei olnud sellest kasu. Istun kodus ja olen nohune-köhane ja pea on justkui vatti täis :/ Tervena on hea mõelda, et kui oled haige, siis saab kodus end hästi tunda- teed juua ja raamatuid, ajakirju lugeda, kuid tegelikult pole see teps mitte nii mõnus.. Siiski on mul kõik vajalikud rohud olemas ja tahtmine terveks saada samuti. Öeldakse, et inimene jääb haigeks siis kui ta on endasse kogunud palju pingeid ja keha ei suuda lõpuks neid välja kannatada. Ei tea, hoolimata oma töö uuest asukohast tingitud pingetega, ei ole ma teadlikult siiski soovinud sellest kohast kõrvale hoiduda. Jama on küll nüüd suve lõpus haigeks jääda, aga küllap saan juba mõne päevaga jalad alla..
Nädalavahetus algas amelikult K. juures, kus sai toreda seltskonnaga teed joodud ja "Siin me oleme" ära vaadatud :) Hea oli. Laupäeval ja pühapäeval olin (soojalt riietatuna) õemehe maakohas Varblas, kuhu ma varem polnud kunagi sattunud. Koht jättis väga hea tunde sisse- kõigepealt meeldivad mulle sellised väikesed külapoekesed, kust võib leida ikka ammu lettidelt kadunud tooteid ja mille teenindus on ülisõbralik. Siis oli seal lähedal valge liivaga kaetud rand ja meres mäslesid metsikud lained :) Mees ei saanud mul loomulikult vastu panna ja läks sinna lainetesse ujuma. Mina seisin kaldal (ainult silmad kapuutsi ja salli vahelt paistmas) ja tegelesin õepojaga, keda suur tuul üldsegi ei häirinud ja kes meelsasti ka oleks tahtnud ujuma minna. Läheduses oli ka üks pisike muul, millest lained kohati üle peksid.. mässav loodus, ilus. Sõitsime mööda ka ühest muinasjutulise välimusega maakodust, mille suures aias oli heleroheline muru madalaks pügatud, milles asus pisike tiik ja mida ümbritses hoolikalt laotud kividest müür. Makes me dream.. Õemehe maja oli kahekordne hall puidust ehitis, mida ühelt poolt ümbritses heinamaa ja teiselt poolt mets. Kahjuks käiakse seal harva ja seetõttu oleks seal ka väga palju vaja korda teha. Siiski veetsime seal hästi aega ja oleks tahtnud isegi pikemaks ajaks sinna jääda.. Jah, nädalavahetus läks ruttu- nii nagu ta alati kipub minema :)

Äike..

Oiii milline öö oli täna!! Uhh- ärkasin keset ööd õudusunenäo peale. Unenägu oli lühidalt selline, et ööbisime tuttavate ja õega võõras kohas, mis asus surnuaia kõrval. Ühtäkki läks elekter ära ja kõrvad hakkasid kumisema.. siis ilmusid mingisugused sinakad laigud meie ümber ja olin hirmust kange! :/ Kramplikult püüdsin hüüda "vaimud", aga häält välja ei tulnud. Ühtäkki ärkasin üle, sest mees müksas mind õrnalt. Ja seal see siis oligi- äikesetorm! Kogu tuba läbistasid valgussähvatused ja sellele järgnesid kõvad mürinad.. panime akna rohkem kinni ja tuigerdasime korteris ringi. Köögi ukselt vaatasin, et oli ikka omamoodi ilus küll see äike- aga judinad käisid endiselt mööda selga alla, võitlesin veel endiselt unenäos tekkinud hirmutundega.. Siis voodisse tagasi ja sügavale musi kaissu :)
Hommikul oli eriti uimane tunne. Autosse istudes panin mängima Queeni ja kogu tee nautisin tööle sõitu- loomulikult ise kõva häälega kaasa lauldes :D Ja siin ma nüüd olen- vaikselt on pea selgemaks muutunud ja mõnus nädalavahetuse tunne naha alla pugenud- jeah!

Kaitseingel

Sellist nime kannab üks film, mis jutustab loo USA rannavalvest, täpsemalt siis nendest meestest ja naistest, kes tormiga merel oma eluga riskides helikopterist välja hüppavad ja siis päästekorviga merehädalised kopterisse aitavad.. Mulle on alati meeldinud filmid, mis jutustavad päris inimestest, päriselt toimuvatest kangelastegudest, inimeste vaprusest.. See oli üks nendest. Väga emotsionaalne ja hästi tehtud film- soovitan!
"Transformers" oli ka mõnus film- suured masinad olid oskuslikult inimlikustatud, ei puudunud efektsed stseenid ega ka hea huumor :)

minu pisike jalutuskäik..

Nagu arvata võis, on pärast puhkust tiba raske tööle keskenduda. Kõigepealt on mingisugused olulised faktid kuhugi mälusoppi ära kadunud, mis tuleb sealt üles leida, siis on tavaliselt päeva lõpuks silmad nii valusad, et ei julge alguses rooligi istuda ja kolmandaks on kael ja õlad jube kanged.. (oi milline ving ving exole!) Aga jah, harjusin puhkuse ja lebo eluga liialt ära, ex siis nüüd tuleb ennast uuesti ümber harjutada. Pärast eilset koduteel ummikutes istumist magasin kodus 1,5 tundi ja mõtlesin siis jalutama minna. Sellest kujunes üks üsna pikk jalutuskäik.. Marsruudiks kujunes: Siili - Männi park - Akadeemia tee - Kadaka tee- Tammsaare tee - Sõpruse pst.. lihtsalt oli selline jalutamise tunne ja õhtul hilja enam metsa ei kutsunud. Hea oli mõtteid mõlgutada ja pead tuulutada.. Loomulikult ei puudunud sealt ka igasugused imelikud inimesed, kes mind eriti üksildaseks nukrutsejaks pidasid (justkui niisama ei tohigi inimene jalutamas käia), aga sai nendest kerge vaevaga õnneks lahti. Samas tuli vahepeal küll selline mõte, et nii hea oleks kui kaasas oleks olnud üks mõnusalt suur koer.. mnjah dreams dreams.. Igatahes eile oli hea uni garanteeritud. Üsna tihti on viimasel ajal ka ujumas käidud (mitmel korral ka millimallikate eest põigeldes...uhh!), aga septembrist ikkagi aeroobikasse! :)
Nüüd aga tööle tagasi..