Töbine..

Selline on sõna, mida suudan hetkel välja öelda "tõbise" asemel.. Hoolimata sellest, et olin nädalavahetusel ülikorralik (soojalt riides ja seest kuuma teed täis), ei olnud sellest kasu. Istun kodus ja olen nohune-köhane ja pea on justkui vatti täis :/ Tervena on hea mõelda, et kui oled haige, siis saab kodus end hästi tunda- teed juua ja raamatuid, ajakirju lugeda, kuid tegelikult pole see teps mitte nii mõnus.. Siiski on mul kõik vajalikud rohud olemas ja tahtmine terveks saada samuti. Öeldakse, et inimene jääb haigeks siis kui ta on endasse kogunud palju pingeid ja keha ei suuda lõpuks neid välja kannatada. Ei tea, hoolimata oma töö uuest asukohast tingitud pingetega, ei ole ma teadlikult siiski soovinud sellest kohast kõrvale hoiduda. Jama on küll nüüd suve lõpus haigeks jääda, aga küllap saan juba mõne päevaga jalad alla..
Nädalavahetus algas amelikult K. juures, kus sai toreda seltskonnaga teed joodud ja "Siin me oleme" ära vaadatud :) Hea oli. Laupäeval ja pühapäeval olin (soojalt riietatuna) õemehe maakohas Varblas, kuhu ma varem polnud kunagi sattunud. Koht jättis väga hea tunde sisse- kõigepealt meeldivad mulle sellised väikesed külapoekesed, kust võib leida ikka ammu lettidelt kadunud tooteid ja mille teenindus on ülisõbralik. Siis oli seal lähedal valge liivaga kaetud rand ja meres mäslesid metsikud lained :) Mees ei saanud mul loomulikult vastu panna ja läks sinna lainetesse ujuma. Mina seisin kaldal (ainult silmad kapuutsi ja salli vahelt paistmas) ja tegelesin õepojaga, keda suur tuul üldsegi ei häirinud ja kes meelsasti ka oleks tahtnud ujuma minna. Läheduses oli ka üks pisike muul, millest lained kohati üle peksid.. mässav loodus, ilus. Sõitsime mööda ka ühest muinasjutulise välimusega maakodust, mille suures aias oli heleroheline muru madalaks pügatud, milles asus pisike tiik ja mida ümbritses hoolikalt laotud kividest müür. Makes me dream.. Õemehe maja oli kahekordne hall puidust ehitis, mida ühelt poolt ümbritses heinamaa ja teiselt poolt mets. Kahjuks käiakse seal harva ja seetõttu oleks seal ka väga palju vaja korda teha. Siiski veetsime seal hästi aega ja oleks tahtnud isegi pikemaks ajaks sinna jääda.. Jah, nädalavahetus läks ruttu- nii nagu ta alati kipub minema :)

Äike..

Oiii milline öö oli täna!! Uhh- ärkasin keset ööd õudusunenäo peale. Unenägu oli lühidalt selline, et ööbisime tuttavate ja õega võõras kohas, mis asus surnuaia kõrval. Ühtäkki läks elekter ära ja kõrvad hakkasid kumisema.. siis ilmusid mingisugused sinakad laigud meie ümber ja olin hirmust kange! :/ Kramplikult püüdsin hüüda "vaimud", aga häält välja ei tulnud. Ühtäkki ärkasin üle, sest mees müksas mind õrnalt. Ja seal see siis oligi- äikesetorm! Kogu tuba läbistasid valgussähvatused ja sellele järgnesid kõvad mürinad.. panime akna rohkem kinni ja tuigerdasime korteris ringi. Köögi ukselt vaatasin, et oli ikka omamoodi ilus küll see äike- aga judinad käisid endiselt mööda selga alla, võitlesin veel endiselt unenäos tekkinud hirmutundega.. Siis voodisse tagasi ja sügavale musi kaissu :)
Hommikul oli eriti uimane tunne. Autosse istudes panin mängima Queeni ja kogu tee nautisin tööle sõitu- loomulikult ise kõva häälega kaasa lauldes :D Ja siin ma nüüd olen- vaikselt on pea selgemaks muutunud ja mõnus nädalavahetuse tunne naha alla pugenud- jeah!

Kaitseingel

Sellist nime kannab üks film, mis jutustab loo USA rannavalvest, täpsemalt siis nendest meestest ja naistest, kes tormiga merel oma eluga riskides helikopterist välja hüppavad ja siis päästekorviga merehädalised kopterisse aitavad.. Mulle on alati meeldinud filmid, mis jutustavad päris inimestest, päriselt toimuvatest kangelastegudest, inimeste vaprusest.. See oli üks nendest. Väga emotsionaalne ja hästi tehtud film- soovitan!
"Transformers" oli ka mõnus film- suured masinad olid oskuslikult inimlikustatud, ei puudunud efektsed stseenid ega ka hea huumor :)

minu pisike jalutuskäik..

Nagu arvata võis, on pärast puhkust tiba raske tööle keskenduda. Kõigepealt on mingisugused olulised faktid kuhugi mälusoppi ära kadunud, mis tuleb sealt üles leida, siis on tavaliselt päeva lõpuks silmad nii valusad, et ei julge alguses rooligi istuda ja kolmandaks on kael ja õlad jube kanged.. (oi milline ving ving exole!) Aga jah, harjusin puhkuse ja lebo eluga liialt ära, ex siis nüüd tuleb ennast uuesti ümber harjutada. Pärast eilset koduteel ummikutes istumist magasin kodus 1,5 tundi ja mõtlesin siis jalutama minna. Sellest kujunes üks üsna pikk jalutuskäik.. Marsruudiks kujunes: Siili - Männi park - Akadeemia tee - Kadaka tee- Tammsaare tee - Sõpruse pst.. lihtsalt oli selline jalutamise tunne ja õhtul hilja enam metsa ei kutsunud. Hea oli mõtteid mõlgutada ja pead tuulutada.. Loomulikult ei puudunud sealt ka igasugused imelikud inimesed, kes mind eriti üksildaseks nukrutsejaks pidasid (justkui niisama ei tohigi inimene jalutamas käia), aga sai nendest kerge vaevaga õnneks lahti. Samas tuli vahepeal küll selline mõte, et nii hea oleks kui kaasas oleks olnud üks mõnusalt suur koer.. mnjah dreams dreams.. Igatahes eile oli hea uni garanteeritud. Üsna tihti on viimasel ajal ka ujumas käidud (mitmel korral ka millimallikate eest põigeldes...uhh!), aga septembrist ikkagi aeroobikasse! :)
Nüüd aga tööle tagasi..

Nii on öeldud..

Meil kõigil on suur tunnustusevajadus, kuid sa pead uskuma, et su tõekspidamised on ainulaadsed, sinu enda omad, isegi siis kui teised peavad neid veidrateks või vastuvõtmatuteks; isegi siis, kui sa kuuled karja määgivat, et see on paha.

* * *

Pelgurlikkus küsib: kas see on ohutu? Kasulikkus küsib: kas see on ettenägelik? Tühisus küsib: kas see on populaarne? Aga südametunnistus küsib:kas see on õige?

* * *

Elu EI TOHIKS olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem - külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning hõisata: Issver, milline reis!

* * *

Tarkus on teadmine, kui vähe me teame.