Tunnen ennast ikka kaootilisena, logisevana, krobelisena... Lülitan sisse suunatule, see plõksub vaikselt. Keeran vasakule... Vaikiv teeond jätkub. Oo, meri. Värske tuul lahvatab mu autoaknast sisse. Me ei räägi ikka veel midagi. Saar. Tee, mis läheb läbi mere, teisele saarele. Ootusärevus on vaikselt tagaistmele roninud. Kohal. Uksest sisenedes tunnen midagi erilist, aga võib-olla lihtsalt tahan nii tunda. Toas on vaip. See vaip on jala alla pehme. Millegipärast registreerin selle infona, nagu oleks see oluline, tegelikult ju ei ole. Vaade aknast on kui pilt lasteraamatust. Merd ei saa ühes vates kunagi palju olla, selles vaates on. Laman massaažilaual, püüan ennast lõdvaks lasta. Kas ma tõesti olen kogu aeg sellises pinges? Tunnen, kuidas tõeline rahu mu keha ja hinge uksele koputab. Vaikselt voolab õli mu nahale... Ärkan rahulikust käe survest, esimene massaaž on läbi. Kas ma magasin? Oleks tahtnud rohkem nautida, igat puudutust. Osa minust jääb massaažilauale kui üles tõusen, teine osa läheb vaikselt uksest välja. Ma olen nagu frangipani õie ja apelsiniõli segu olematute seinadega ruumis. Vajun voodisse ja ootan, kuni mu lihased mulle ütlevad, et nad tahavad mu keha ujuma viia. Libisen vette. Tähistaevas ja aurav välibassein. Põhjatäht teeb mulle silma. Vaikselt imendub värskus läbi vee minusse... Kammin peegli ees oma märgi juukseid, vaatan peeglisse- sealt vaatab vastu Mina. Ta naeratab ja kutsub mind õhtusöögile. Mmmmm jahe vein keerleb suures klaasis. Küünlad põlevad. Ruumi täidab pehme soojus, vaikne jutukumin ja mõnusad naerupahvakud. Vaatan sulle silma. Ma tahan, et sa teaksid- mul on hea. Ma elan. Isegi mu hääl tundub teistsugusena, kui oma heast tundest räägin. Jään seda ise ka kuulama. Ma elan, kirega.
GOSPA.
