Kõige lihtsam võib osutuda kõige imelisemaks. Ime sünnib loomulikult meis endis, kui avame enda jaoks nähtuste sügavamaid ja peenemaid struktuure. Eriti imeliseks muutuvad nähtused, millega puutume kokku igapäevaselt, nii et peaaegu ei märkagi nende olemasolu, veelgi vähem mõtleme nende nähtuste olemuse üle. Üks sellistest on vesi.
Vesi katab enamuse meie planeedist. Elu, sellisena nagu me teda mõistame, sündis just vees. Veeta ei suudaks me eksisteerida. Ja ometi teame me veest paganama vähe. Erinevalt enamusest keemilistest elementidest on vesi tahkes olekus kergem kui vedelas. Veel on uskumatult suur soojamahtuvus, tänu millele on võimalikud mitmed klimaatilised nähtused, mis on aidanud elul tekkida ja säilida. Jäätununa atmosfääri kihtides neelab ta infrapunast kiirgust, et maapinna keskmine temperatuur saaks püsida 18 kraadi juures. Inimese kehast enam kui 70% on vesi. Ja see on paraku ainus näpuotsatäis fakte, millest vast enamik meist on teadlikud. Kuid veel on ka teadvus. Just vee teadvust ja vee suhet metafüüsilistesse nähtustesse on uurinud Dr. Masaru Emoto Jaapanist. Nimelt on ta pildistanud jääkambris äsja formeerunud veekristalle, olles vett enne mõjutanud mõtete, märkide, vibratsioonide ja muusikaga.
Dr. Emoto püüdis oma töödes näidata, kuidas metafüüsilised nähtused suudavad mõjutada füüsilisi, muutes füüsilist reaalsust. Ta avastas, et mida harmoonilisem oli mõte, millega vett eelnevalt mõjutati, seda korrapärasema ja kaunima struktuuriga oli jäätunud veemolekul. Luule Viilma rääkis seda sama juttu siin, Eestis. Mida harmoonilisem on meie mõttemaailm, seda tervemad me oleme. Paraku ei olnud tema väited piisavalt „teaduslikud”, mistõttu uskusid teda need inimesed, kes ise omal nahal olid proovinud muuta füüsilist reaalsust ja kellel see õnnestunud oli. Mõelge nüüd ise, Dr. Emoto väitel vähemalt 70% meie kehast reageerib vägagi otsesel moel sellele, kuidas me mõtleme. Harmooniline mõte loob harmoonilist struktuuri ja disharmooniline disharmoonilist. Kuid miks siis ikkagi on nii, et me ikka ja jälle leiame end uuesti haigustega maadlemas. Kas meie „positiivsed” mõtted ei peaks juba ammu olema meid parandanud? Paraku on meie harmooniliste mõtete kiht imeõhuke. Isegi kui suudame hetkeks keskenduda harmooniale, kirjutame me järgmise tasakaalutu mõttega üle juba tehtud töö. Niisiis ehitame me kaardimaja, mis muutub kindlamaks ainult järjepidevast harjutamisest. Piisab kui ütleme, et „ma ei suuda”, „ma ei viitsi”, „ma ei usu seda” ja kogu eelnev suur töö on maha kriipsutatud. Füüsiline reaalsus kuulab teid. Valige hoolega, mida te loote.
Vesi katab enamuse meie planeedist. Elu, sellisena nagu me teda mõistame, sündis just vees. Veeta ei suudaks me eksisteerida. Ja ometi teame me veest paganama vähe. Erinevalt enamusest keemilistest elementidest on vesi tahkes olekus kergem kui vedelas. Veel on uskumatult suur soojamahtuvus, tänu millele on võimalikud mitmed klimaatilised nähtused, mis on aidanud elul tekkida ja säilida. Jäätununa atmosfääri kihtides neelab ta infrapunast kiirgust, et maapinna keskmine temperatuur saaks püsida 18 kraadi juures. Inimese kehast enam kui 70% on vesi. Ja see on paraku ainus näpuotsatäis fakte, millest vast enamik meist on teadlikud. Kuid veel on ka teadvus. Just vee teadvust ja vee suhet metafüüsilistesse nähtustesse on uurinud Dr. Masaru Emoto Jaapanist. Nimelt on ta pildistanud jääkambris äsja formeerunud veekristalle, olles vett enne mõjutanud mõtete, märkide, vibratsioonide ja muusikaga.
Dr. Emoto püüdis oma töödes näidata, kuidas metafüüsilised nähtused suudavad mõjutada füüsilisi, muutes füüsilist reaalsust. Ta avastas, et mida harmoonilisem oli mõte, millega vett eelnevalt mõjutati, seda korrapärasema ja kaunima struktuuriga oli jäätunud veemolekul. Luule Viilma rääkis seda sama juttu siin, Eestis. Mida harmoonilisem on meie mõttemaailm, seda tervemad me oleme. Paraku ei olnud tema väited piisavalt „teaduslikud”, mistõttu uskusid teda need inimesed, kes ise omal nahal olid proovinud muuta füüsilist reaalsust ja kellel see õnnestunud oli. Mõelge nüüd ise, Dr. Emoto väitel vähemalt 70% meie kehast reageerib vägagi otsesel moel sellele, kuidas me mõtleme. Harmooniline mõte loob harmoonilist struktuuri ja disharmooniline disharmoonilist. Kuid miks siis ikkagi on nii, et me ikka ja jälle leiame end uuesti haigustega maadlemas. Kas meie „positiivsed” mõtted ei peaks juba ammu olema meid parandanud? Paraku on meie harmooniliste mõtete kiht imeõhuke. Isegi kui suudame hetkeks keskenduda harmooniale, kirjutame me järgmise tasakaalutu mõttega üle juba tehtud töö. Niisiis ehitame me kaardimaja, mis muutub kindlamaks ainult järjepidevast harjutamisest. Piisab kui ütleme, et „ma ei suuda”, „ma ei viitsi”, „ma ei usu seda” ja kogu eelnev suur töö on maha kriipsutatud. Füüsiline reaalsus kuulab teid. Valige hoolega, mida te loote.
No comments:
Post a Comment