Jaan..

Jaanipäeva asukohta ei teadnud me ei minnes ega tagasi tulles.. seega ei oska ma öelda, kus ma jaanipäeva pidasin. Igatahes oli see koht kaugel metsa sees ja samal ajal oli ka meri 500m kaugusel. Pooled omad ja pooled võõrad, möödus see õhtu mõnusalt. Käisime ka suurema lõkke ääres istumas (loe: lollitamas) ja vihma vaid tibutas õrnalt. Eriti meeldis mulle aga jalutuskäik mere äärde: intensiivne roosa taevas, vaiksed lained ja suure koera jooks iga kivi järele, mis vette visati, rahu.. Oleksingi hea meelega sinna jäänud, aga pöördusime tagasi rahva juurde. Öö telgis möödus iga natukese aja tagant asendi muutumise vaimus.. aga hommikul päikese kätte lebosse minna oli see-eest mõnus :) Grill, grill, grill- huvitav, palju inimesed liha sisse ajavad suve jooksul? Mina isiklikult ikka üsna palju :D Nii ka seal. Tagasisõidul külastasime Padise kloostrit, vaatasime üle kõik nurgatagused ja käigud, ronisime torni vaadet nautima ja nuusutasime ajaloo hõngu.. Lapsed peaksid tegelikult ajalugu õppima neid kohti ise läbi käies, sest siis on kõik tõelisem ja paeluvam kui ajaloo õpikust fakte lugedes. Jah, tore reis oli, aga nagu ma aru sain, siis päevitamist ei tasu ette plaanida- siis läheb alati ilm pilve! :)

Ärevus..

Olen avastanud, et ei suuda enam külma närviga vaadata õudusfilme. Vanasti polnud probleeme ka kõige hullemate õudukatega, aga nüüd on.. Eile M-ga "Texase mootorsae mõrvad algust" vaadates pidin vahepeal isegi kuvari juurest ära minema. Imelik- kas sellise nähtuse toob endaga kaasa pidev pingesolek? Töökohal hakkab tasakaal taastuma, aga lõdvaks ei tohi end lasta. Ei mingeid vigu.. (kas vead pole mitte inimlikud)? Ei mingeid vabandusi, vaid täiskäigul edasi. Time off? Soon.. I need my balance back.

Hopelessness me..

Kas on olemas valem muutmaks meid ootuste ja eeldamiste vabaks? Sest mida suuremad on ootused, seda suurem on tõenäosus pettumusteks.. right? Vanematel on ootused laste suhtes (tõsi, tihti küll utoopilised), õpetajatel on ootused õpilaste suhtes, mehel on ootused naise suhtes ja naisel on ootused mehe suhtes, sõpradel on ootused/eeldamised sõprade suhtes, "ühiskonnal" on ootused kodaniku suhtes, kasutajal tehnika suhtes ja otse loomulikult ootused meie endi suhtes.. Ootused ja pettumused või siis ootused ja nende täideminekud- selles on küsimus. Kui suureks me laseme ootustel paisuda ja kui palju laseme me neid endid mõjutada? Asju kõrvalt vaadates on küll selline tunne, et see mõju on suur ja see ähmastab meie asjade selgeltnägemisvõimet. Selle tunnistamine jõuab kohale aga siis kui on selleks õige aeg.
Minu ootused Jaanipäeva suhtes: päikeseline ilm, mõnus seltskond, head emotsioonid.. haha- got that?

Puhkus..

Juba mõnda aega on töö olnud üsna pingeline ja viimasest puhkusest on möödunud märkamatult juba aasta. Õnneks veel üks kuukene ja saabubki kaua oodatud puhkus.. Kavatsengi seda puhkust lõdvalt võtta, ehk siis mitte teha metsikult plaane, mida kõike ma pean jõudma selle aja sees ära teha ja kus ära käia. Sest mis puhkus see siis oleks? Paar asja paigas ja ülejäänu siis juba tuleks, mis tulema peab. Eksprompt asjad ongi ühed parimad! Ootused-väljapuhkamine, loodus, rahu, aeg enda ja teiste jaoks, olemine, nauding.. On mida oodata.

avage mu silmad...

Rohkem ausust ja avameelsust palun!
Ütlemata jäädud asjade tõttu võib nii mõnigi oluline asi lihtsalt ajapikku hääbuda.. ja üks osapooltest vajub mõttesse: miks küll nii võis minna?
Tänan Sind, et aitasid mõista ja et oled..

Mina elan selles maailmas nüüd ja praegu. Kui on midagi head, mida saaksin teha või mõni rõõm, mida saaksin teistele valmistada, palun öelge mulle. Ärge laske mul asju edasi lükata ega unustada, sest mul ei ole iialgi võimalust käesolevat hetke uuesti läbi elada. (Henry Drummond, The Supreme Gift ("Ülim kingitus"), [1851-1897])