Mmm...

Eile leidsin ühe plaadi, mida ma ei suutnud ostamata jätta- "theverybestof1990-2000 sarahbrightman". No regrets- see ongi just nii hea nagu ma arvasin! Nüüd naudin ja lasen end muusikal kaasa viia.. :)

Ja nii ongi..

http://woman.delfi.ee/varia/persoon/article.php?id=16954988

mix on nii raske sõnadesse panna mõtteid?

Väike ime...

Pikalt see küll võttis, aga lõpuks see juhtuski- J. ja A.-L. said lapsevanemateks! Lapse ema osutus supersünnitajax ja sai 2 tunniga tite siia maailma :) Varahommikul oligi üle 4 KG kaaluv suure juuksepahmakaga uus Tanel Padari fännitar sündinud. Uue issi väitel oli laps juba kõhus olles Padarit kuulanud ja nautis seda muusikat ka haiglas :D Jah, oli küll eriline tunne vaadata seda väikest kompsukest ja kindlasti oli veelgi erilisem tunne uutel lapsevanematel..
See oligi see kõige suurem uudis sellelt nädalavahetuselt. Muidu sai reedel ühe kalli inimese sünnal käidud, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Laupäeval sai aga aja maha võtta ja Samistusse pageda.. jeez- it was good. Nüüd aga tagasi töömesilase rolli.

Ei mõista..

Eile arutasime L.-ga, et mis ikka toimub Tallinna liikluses.. No kui juba Eesti president seda oma kõnes rahvale toonitab, siis ei saa ju olla tegu tühise asjaga. Jätsime oma jutus välja kõik roolijoodikud ja lihtsalt segased inimesed ja keskendusime n-ö tavainimestele. Kõigepealt tekkis selline küsimus, et kui autojuhid ei tohi punase tulega sõita ja saavad selle nõude vastu eksimise eest karistada, siis paljud jalakäijad ignoreerivad punast tuld, hoolimata sellest, et auto on kohe-kohe temast möödumas. Eriti halb on vaadata, millist eeskuju annavad suured inimesed väikestele, kõndides/joostes punasega teele. Kurb kui lapsega seetõttu midagi juhtuda võib.. loomulikult mängib siin suurt rolli ka kasvatus, aga siiski.. Pean tunnistama, et ega minagi 100% punase tule taga seisa- kui ikka liiklust ei ole ja kibekiire käes, siis olen ka mina üle tee läinud. Aga neid kordi ei ole palju ja üsna pikalt liiklen ma juba autojuhi rollis. Siit aga järgmine punkt: juba üsna mitmel korral olen pidanud pidurdama, sest suvalise koha peal lükkavad emad oma vankrid teele ja üritavad siis enne autot jõuda.. aga mida see üritamine sulle annab?? Milleks on vaja riskida nii enda kui ka oma lapse eluga? Ja samas on sebra 40 meetri kaugusel.. Ühel korral võtsin mina küll hoo maha, kuid teises reas olev auto pidurdas ikka üsna karmilt, napilt sai seisma enne kui.. ma ei tahagi teada, mis oleks võinud juhtuda. Ema aga lükkas käru poolenisti kohkunud ja poolenisti pahase näoga murule ja jätkas oma teed (seekord). Kurb aga tõsi- mõtlemist on vähem kui uisapäisa tegutsemist ja ega enne ei pruugigi keegi asjale pihta saada, kui midagi juhtub. Aga miks on alati vaja, et midagi juhtuks?
Pärast tee joomist L.-ga istusin õhtul hilja auto rooli ja sõitsin koju, samal ajal Enigmat nautides. Õhtul on hea sõita- jap!

Aga eile viidi mind hilisõhtusele romantilisele väljasõidule ilusat vaadet nautima.. aww.. ;)