Istun akna juures, kuulan Tõnis Mäe plaati ja aeg seisab.. Ja aeg seisab ka õues- kõik on udusse mattunud, silma jäävad vaid majamürakad ja puude ladvad. Täna tahan, et saaksin olla üksinda enda mõtetega. Kõik see virrvarr, mis igapäev aset leiab, lihtsalt nüristab. Hea oleks juua kuuma kakaod, pugeda teki alla ja lihtsalt olla- muretsemata, plaane tegemata, lärmist eemal.. Aga juba sõidab majast huilates mööda politseiauto ja rikub ära idüllilise rahu.. ja juba tulevad meelde kõik need asjad, mis oleks vaja tänase jooksul ära teha ja need inimeste hulgad, kellega on õhtul vaja suhelda. Mnjah, näiteks nädal tagasi oleks see mõte mulle väga meeldinud, aga nüüd ma tunnen, et olen väsinud. Aga loomulikult teen ma kõik need asjad ära ja loomulikult on õhtul tore pidu ja puhkan siis.. aprillis.. ehk.. kui aega leiab.
Täna öösel nägin unes ühte pilti oma lapsepõlvest: olin maal, istusime perega köögis ja sõime, kui äkitselt keset päeva läks taevas tumedaks ja hakkas sadama paduvihma. Ja mida tegi P? Loomulikult ruttas õue ja lihtsalt jooksis paduvihmas paljajalu ja naeris südamest. Ja vihm oli nii mõnus ja samas nii võimas- ma tundsin, et olen õnnelik, et elan. Hea oli kogeda seda kummalist de ja vu tunnet. Huvitav kas inimese unenäol on ka mingi sügavam tähendus või on see lihtsalt meie aju kokkukeeratud mix varem kogetust või hirmudest või millestki muust? Kes teab..
Aga nüüd tagasi reaalsusesse ja kuigi varsti hakkab kiire, on mul piisavalt aega, et endale üks kuum kakao valmistada ;)
No comments:
Post a Comment