Mõelge kui täiuslikud olite lastena! Lastel pole midagi vaja teha selleks, et olla täiuslikud. Nad on täius ise. Nad ei karda küsida seda, mida nad tahavad. Nad väljendavad vabalt oma tundeid. Te ju teate, et kui laps on halvas tujus, siis teavad sellest kõik naabrid. Niisamuti teate, et kui laps on õnnelik, siis tema naeratus valgustab tervet maailma. Lapsed on täis armastust. Väikesed lapsed ei suuda välja kannatada armastuse puudumist. Kasvades me õpime elama ilma armastuseta. Samuti austavad lapsed iga oma kehaosa. Teie olite niisamasugune! Seejärel aga hakkasite kuulama täiskasvanuid, kes selleks ajaks olid juba õppinud kõike kartma ja te hakkasite järk-järgult eitama oma täiust.
Lugesin seda lõiku ühest raamatust ja leidsin, miks inimesed meenutavad lapsepõlve kui muretut aega. Tõepoolest- siis polnud vaja muretseda selle pärast, millise mulje sa endast jätad, milliseid riideid kannad ja millised vead sind enda juures häirivad. Olid see, kes olid ja nautisid iseenast, maailma ja teisi inimesi enda ümber. Mida vanemaks me saame, seda rahulolematumaks me iseenda suhtes muutume. Tegelikult pole sellist asja olemas nagu täiuslik inimene, sest me kõik oleme erinevad ja peaksime hindama ja armastama iseennast just sellisena nagu me oleme. Selle asemel, et püüelda mõne ideaali poole, peaks me hoopiski õppima austama ja hindama iseennast. See omakorda loob eeldused tulevasteks õnnestumisteks ja rahuoluks. Meie õnn on meie endi kätes ;)
No comments:
Post a Comment