Eile tundsin, et tahaks kustutada mingi osa oma mälust ja emotsioonidest. Öeldakse, et asjadele tagasi mõeldes tuleb kõigepealt meelde vaid hea, kui aga väga pingutada, siis tuleb meelde ka halb. Kuid on asju, milles lihtsalt ei olegi midagi head.. asju, mille võiks lihtsalt "delete" klahviga prügikasti saata ja kui väga väga vaja, siis sealt jälle tagasi tuua. Isegi kui elad oma elu ja oled seljataha jätnud porise mineviku, on alati olemas keegi, kes selle pinnale toob- milline iroonia. Minu õnneks või siis ebaõnnex (oleneb kuidas võtta) on see, et olen emotsionaalne inimene. Elan kõike- nii kõike head kui halba- sügavalt läbi ja alati ei teegi kõigi ees "tough`i" nägu. Muidugi võite seda nõrkuseks pidada, kuid mina mitte- hea on öelda välja, mida tunned, mitte lasta koguneda seda enda sisse, et ise elu eest tugeva inimesena näida. Hea on tunda ja hea on oma tundeid väljendada- seda ei saa õppida, see tuleb sinu enda seest.
Tundub vastuoluline jutt? Ei hakkagi selgitama, peaasi et ise tean..
No comments:
Post a Comment