Ei mõista..

Eile arutasime L.-ga, et mis ikka toimub Tallinna liikluses.. No kui juba Eesti president seda oma kõnes rahvale toonitab, siis ei saa ju olla tegu tühise asjaga. Jätsime oma jutus välja kõik roolijoodikud ja lihtsalt segased inimesed ja keskendusime n-ö tavainimestele. Kõigepealt tekkis selline küsimus, et kui autojuhid ei tohi punase tulega sõita ja saavad selle nõude vastu eksimise eest karistada, siis paljud jalakäijad ignoreerivad punast tuld, hoolimata sellest, et auto on kohe-kohe temast möödumas. Eriti halb on vaadata, millist eeskuju annavad suured inimesed väikestele, kõndides/joostes punasega teele. Kurb kui lapsega seetõttu midagi juhtuda võib.. loomulikult mängib siin suurt rolli ka kasvatus, aga siiski.. Pean tunnistama, et ega minagi 100% punase tule taga seisa- kui ikka liiklust ei ole ja kibekiire käes, siis olen ka mina üle tee läinud. Aga neid kordi ei ole palju ja üsna pikalt liiklen ma juba autojuhi rollis. Siit aga järgmine punkt: juba üsna mitmel korral olen pidanud pidurdama, sest suvalise koha peal lükkavad emad oma vankrid teele ja üritavad siis enne autot jõuda.. aga mida see üritamine sulle annab?? Milleks on vaja riskida nii enda kui ka oma lapse eluga? Ja samas on sebra 40 meetri kaugusel.. Ühel korral võtsin mina küll hoo maha, kuid teises reas olev auto pidurdas ikka üsna karmilt, napilt sai seisma enne kui.. ma ei tahagi teada, mis oleks võinud juhtuda. Ema aga lükkas käru poolenisti kohkunud ja poolenisti pahase näoga murule ja jätkas oma teed (seekord). Kurb aga tõsi- mõtlemist on vähem kui uisapäisa tegutsemist ja ega enne ei pruugigi keegi asjale pihta saada, kui midagi juhtub. Aga miks on alati vaja, et midagi juhtuks?
Pärast tee joomist L.-ga istusin õhtul hilja auto rooli ja sõitsin koju, samal ajal Enigmat nautides. Õhtul on hea sõita- jap!