Aga hiljuti istusin kodus küünlavalgel ühe kalli inimesega, juues parimat veini, süües maitsvamaid juustusid, kuulates huvitavaimat muusikat, jutustades elulisi jutte.. ja kõik see ekspromttoiminguna! heahea.. :)

Poes..

Mul on üks tore pood kodu lähedal. Niipea kui oled jõudnud pika saba ära seista ja jõllitavad pilgud on oma uudishimu rahuldanud, jõuab kätte hetk kauba eest tasuda. Kõik sujub, kuni hetkeni, mil oma kaupa kotti hakkan laduma. Tõstan pilgu üles ja mina ma näen- turvanaine on hakanud müüjale parasjagu kaelale massaaži tegema. Ei ole nii! Seda võiks isegi nimetada "ametialaseks professionaalsuseks" or NOT! Põnev on elada Siilis :)

Vahepala..

Eile töölt koju sõites avanes foori taga peatudes järgnev vaatepilt: ees seisva auto tumedaid klaase kasutas peeglina ära huvitavas riietuses mees- nimelt sättis ta oma "Viru valge" mütsi otseks ja teda ei heidutanud põrmugi teiste inimeste pilgud. That`s the spirit!

Teekond enda juurde..

Tunnen ennast ikka kaootilisena, logisevana, krobelisena... Lülitan sisse suunatule, see plõksub vaikselt. Keeran vasakule... Vaikiv teeond jätkub. Oo, meri. Värske tuul lahvatab mu autoaknast sisse. Me ei räägi ikka veel midagi. Saar. Tee, mis läheb läbi mere, teisele saarele. Ootusärevus on vaikselt tagaistmele roninud. Kohal. Uksest sisenedes tunnen midagi erilist, aga võib-olla lihtsalt tahan nii tunda. Toas on vaip. See vaip on jala alla pehme. Millegipärast registreerin selle infona, nagu oleks see oluline, tegelikult ju ei ole. Vaade aknast on kui pilt lasteraamatust. Merd ei saa ühes vates kunagi palju olla, selles vaates on. Laman massaažilaual, püüan ennast lõdvaks lasta. Kas ma tõesti olen kogu aeg sellises pinges? Tunnen, kuidas tõeline rahu mu keha ja hinge uksele koputab. Vaikselt voolab õli mu nahale... Ärkan rahulikust käe survest, esimene massaaž on läbi. Kas ma magasin? Oleks tahtnud rohkem nautida, igat puudutust. Osa minust jääb massaažilauale kui üles tõusen, teine osa läheb vaikselt uksest välja. Ma olen nagu frangipani õie ja apelsiniõli segu olematute seinadega ruumis. Vajun voodisse ja ootan, kuni mu lihased mulle ütlevad, et nad tahavad mu keha ujuma viia. Libisen vette. Tähistaevas ja aurav välibassein. Põhjatäht teeb mulle silma. Vaikselt imendub värskus läbi vee minusse... Kammin peegli ees oma märgi juukseid, vaatan peeglisse- sealt vaatab vastu Mina. Ta naeratab ja kutsub mind õhtusöögile. Mmmmm jahe vein keerleb suures klaasis. Küünlad põlevad. Ruumi täidab pehme soojus, vaikne jutukumin ja mõnusad naerupahvakud. Vaatan sulle silma. Ma tahan, et sa teaksid- mul on hea. Ma elan. Isegi mu hääl tundub teistsugusena, kui oma heast tundest räägin. Jään seda ise ka kuulama. Ma elan, kirega.

GOSPA.

Tere tulemast mullimaailma!

http://woman.delfi.ee/varia/persoon/article.php?id=18010491

Reis oli .. midagi väga head ja kasulikku nii kehale kui hingele. Päike lihtsalt teeb inimesega imesid ja me tõesti vajame seda! Kui detsember tõi kaasa meeletu tempo, siis jaanuaris on aega aeg maha võtta.. vähemalt tööelu on pisut aeglustunud, mis jätab aga rohkem energiat seltskonnaeluks :) Eile endise töökaaslase juures veiniõhtul jõudsin selgusele, et on ikka tohutult oluline see, milliste inimestega sa koos töötad. Natuke kurb oli, et lausa 2 inimest on meie koosseisust lahkunud, aga see ei pea ju tähendama suhtluse lõppu. Küll on aga tööpäevad sedavõrra vaesemad.. We`ll see what life brings.
Aga lumi tuli lõpuks! Huvitav kas jääb ka kauemaks? Tahaks ju ikka vastlapäeval mõnusa liu teha.. et siis hiljem tuppa sooja minna ja tee koos vastlakuklitega ette võtta :P
Homme aga ühe kullakese sünnipäevapeole- yeah! ;)

Love..

"Armastus on see, kui seisate käsikäes ja teineteise kaisus vihmavarju all veel tükk aega pärast seda, kui sadu on lõppenud". (M.Korolev)